Timmitud tootmine (tuntud ka kui kulusäästlik tootmine) sai alguse Jaapanist, kui Ameerikas Fordi tehases käinud Eiji Toyota nägi sealses tootmises kasutatud ressursse ning tuhandeid ühesuguseid autosid tootvat tehast. Ta teadis kohe, et sedasi nemad Japanis toota ei saa, sest neil lihtsalt ei ole piisavalt ressursse, inimesi, raha ja seadmeid, et sellisel viisil nii palju ühesuguseid autosid toota. Eiji Toyota ja tema meeskonna innovatsioonist sündiski Timmitud tootmise mõtteviis. Mis oli algul tuntud nimega TPS (Toyota Production System). Mõtteviisi arendamisel tegid Japanlased peamiselt seda, et püütsid elimineerida kõik kaod, mis Fordi tehases olid. Selle tulemusena nad saavutasid pidevat edu. Parendamine ja kadude kaotamine jätkus pidevalt ja lõputult. Nad said aru, et ei ole olemas ideaalset tootmist, vaid iga parendusega jõuad sa sellele lähemale.
Nime “Timmitud tootmine” pani uuele süsteemile rahvusvahelise uurimisrühma liige John Krafcik, kuna võrreldes masstootmisega kulutas see kõike vähem: vähem inimtööpingutust, vähem materjali, vähem ruumipinda jne. See on saavutatav pideva parendamise kaudu, see tähendab pidevalt protsessidest mitte-väärtustloovaid ehk siis raiskavaid tegevusi kõrvaldades. Sellise pideva timmimise tulemuseks on kvaliteetsemad tooted, mida tarnitakse kiiremini ja madalama hinnaga, kui tavapäraste toimimisviiside korral.
Tuntuks tegid esimesed timmitud tootmise põhimõtted lääne maailmale James Womack, Daniel Jones ja Daniel Roos oma raamatus 1990 aastal „The Machine That Changed the World”.
Mineviku ja tuleviku kõrvutamine
Tavatootmine Timmitud tootmine
Keerukas Lihtne ja visuaalne
Põhineb prognoosil Põhineb kliendi nõudmistel
Liigsed varud Varud vajadusest lähtuvalt
Kiiremini! – mentaliteet Töötada tuleb targemalt, mitte rohkem
Tootmine partiidena Väiksed partiid
Pikk teostusaeg Minimaalne teostusaeg
Kvaliteedikontroll Kvaliteet tagatakse tootmise käigus
Funktsionaalsed osakonnad Toodetevoo meeskonnad